• OMX Baltic−0,01%261,76
  • OMX Riga−1,1%872,07
  • OMX Tallinn0,01%1 684,18
  • OMX Vilnius−0,16%1 010,5
  • S&P 500−0,13%5 738,17
  • DOW 300,33%42 313
  • Nasdaq −0,39%18 119,59
  • FTSE 1000,43%8 320,76
  • Nikkei 2252,32%39 829,56
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,9
  • GBP/EUR0,00%1,2
  • EUR/RUB0,00%105,26
  • OMX Baltic−0,01%261,76
  • OMX Riga−1,1%872,07
  • OMX Tallinn0,01%1 684,18
  • OMX Vilnius−0,16%1 010,5
  • S&P 500−0,13%5 738,17
  • DOW 300,33%42 313
  • Nasdaq −0,39%18 119,59
  • FTSE 1000,43%8 320,76
  • Nikkei 2252,32%39 829,56
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,9
  • GBP/EUR0,00%1,2
  • EUR/RUB0,00%105,26
  • 20.10.14, 09:15
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Lööge nõrgemaid, nad ei hakka vastu!

Miinimumpalk tõrjub tööturult paratamatult välja just selle osa tööjõust, keda see kõige enam kaitsma peaks, selgitab investeerimisspetsialist Peeter Koppel.
Investeerimisspetsialist Peeter Koppel.
  • Investeerimisspetsialist Peeter Koppel. Foto: Erik Prozes
Kas teile ei tundu, et kui gravitatsioon ei oleks nii tugev, siis oleks kõigil kergem olla? Toitu ja energiat kuluks märksa vähem ning elegantsete hüpetega liikudes jõuaksime kuhu iganes hoopis kiiremini ja kaunimalt. Kergematel meist poleks enam kingigi vaja, sest me lihtsalt hõljuksime. Miks me siis gravitatsiooniseadust ei muuda? Aga sellepärast, et see füüsikaseadus on objektiivselt paratamatu.
Ometigi soovivad poliitiliste ambitsioonidega inimesed kas teadmatusest või parteilis-turunduslikel eesmärkidel pidada majandusteemadel sirge näoga gravitatsiooniseaduse muutmisega võrreldavaid arutelusid. Vastutus tagajärgede eest pole ju kunagi piisavalt suur ning ilusate sõnade taustal tehakse liiga kõige nõrgematele.
Viimase aja populaarseim selline diskussiooniteema on miinimumpalk. Mingil kummalisel moel arvavatakse senimaani, et miinimumpalk on midagi, mida saab (ilma tagajärgedeta) kehtestada, tõsta ja liigutada. Mängu tuuakse niivõrd ähmaste piiridega mõisted nagu „elamisväärne palk“ ja „õiglus“. Vabandust, kuid päris maailmas asjad nii ei käi.
Töötaja palgatakse vastavalt sellele, missugune on tema poolt tehtava töö väärtus. Kui see väärtus on suurem, kui tööandja parasjagu maksab, siis saab julgelt astuda mõne teise tööandja juurde, kes maksab nii palju, kui on tehtava töö tegelik väärtus. Kõrgema palga saamiseks on vajalikud töötajate oskuste paranemine ning suurem kogemus, mis tõstavad tehtava töö väärtust (tootlikkust).
Aga „inimene“ ja „elamisväärne palk“? Kena. Millegipärast on poliitikute poolt moka peale määritav mesi ja „kaastunne“ toonud kaasa selle, et tööjõu n-ö kõige odavam (ja kõige haavatavam) osa on üha enam tööturult kõrvaldatud ning sunnitud niisama istuma. Lõuna-Euroopa hiiglaslik noorte tööpuudus on selle kohta ideaalilähedane näide.
Miinimumpalk on teatud osa tööjõust lihtsalt tööturult välja tõuganud, sest paraku suur osa kirjeldatud tööjõust ei ole praeguses karmistuva globaalse konkurentsi keskkonnas seda kehtestatud miinimumpalka lihtsalt väärt. Ka ei teki niisama istuval tööjõul erilisi eeldusi oma positsiooni parandamiseks tööturul ? kas või näiteks kogemuse omandamise ja/või kasvatamise näol.
Üks põnev huvigrupp on miinimumpalga kontekstis ametiühingud, kellele meeldib samuti „elamisväärse palga“ egiidi all tegutsedes tõrjuda teadlikult tööturu kõige nõrgemad osalised konkurentsist välja ja seega oma liikmetele rohkem tegevust genereerida. Oluline on siinjuures mõista, et ametiühinguliikmete endi jaoks pole miinimumpalk eluliselt oluline teema, sest enamik neist saab sellest kõrgemat palka.
Kolmas tasand on ettevõtlus, kus miinimumpalk seab ühele sisendile konkreetse väärtuse. Kui see tõuseb, siis toob see kaasa muutused kogu süsteemis. Lihtsaim muutus on see, et järk-järgult kasvav miinimumpalk toob kaasa töötajate arvu vähendamise ja rohkem tööd neile, kes ettevõttesse alles jäävad. Seega toimub iseregulatsioon, kus ikkagi (sic !) tähendab kõrgem palk ka kõrgemat tootlikkust. Osa ettevõtteid ei ela muidugi seda ühe sisendi kasvu ka üle. See tähendab, et „meil pole selliseid ettevõtteid vajagi“ on võrdne hüüatusega, et „tööturu kõige haavatavam osa võiks rohtu süüa“.
Seega miinimumpalk on miski, mis tõrjub tööturult välja selle osa tööjõust, keda see just kõige enam kaitsma peaks. Vaatamata nõukogude pärandile on tõenäoline, et ka meil inimesed üldiselt siiski tahavad tööd teha ning on töötades õnnelikumad kui töötuna. Töötuna on palk null, olgu miinimumpalk kui kõrge tahes. Arvestades asjaolu, et inimesed soovivad tööd teha, tuleb ära märkida, et ilma miinimumpalga regulatsioonita (sh arenenud) riikides on ajalooliselt olnud olukord tööhõivega dramaatiliselt parem ehk tööpuudus oluliselt madalam.
Käesolev lugu on mõistagi taotluslikult provokatiivne. Tegelikult tahan ka mina, et meie siinsel maalapil saaksid inimesed elamisväärset palka. Ilma jutumärkideta. Selle saavutamiseks peaks diskussioon olema aga kuskil hoopis mujal kui miinimumpalga juures. Esimese asjana tasuks aga unustada idee sellest, et keegi suudab mingi dekreediga inimeste elu paremaks teha. See mõtteviis on tõeline mugavustsoon.

Seotud lood

  • ST
Sisuturundus
  • 26.09.24, 14:38
Tele2 näide: põlvkondade vastandamine tööelus edasi ei vii, oluline on leida ühisosa
Palju räägitakse kääridest generatsioonide vahel, tunduvalt vähem aga erinevate põlvkondade ühisosast. Edukaks koostoimimiseks ja tulemuste saavutamiseks on hädavajalik koostöö, ent kuidas tagada selle viljakus, kui inimesed hindavad üksteist vanuse järgi? Tele2 personalivaldkonna juht Helena Viiroja ja personalipartner Kerli Möldre räägivad, kuidas on neil lahendatud põlvkondade erinevuse küsimus.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Äripäeva esilehele